Jaanuatri alguses saatis wordpressi meeskond meile sellise ülevaate. Ehk huvitab kedagi lugejatestki.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 11.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 4 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Lapsetänu

Me oleme Emmaga kahekesi kodus. Kaheks päevaks. Teine pool perekonnast on Soomes. Kuna Emmal ei ole veel isikut tõendavat dokumenti, siis meie minna ei saanud. Aga pole hullu, lähme teinekord, siis kui on soojem ja mõnusam. Täna teen siis blogis erandi ja panen siia enda tehtud pildi, kuna Samueli autorlusega piltidega on kitsas käes. Aga kange soov oli mõni mõte kirjutada.

Eile oli inimsusevastaste kuritegude ohvrite mälestuspäev. Samuelil on oma toas kalender üleval ja hommikul ta ütles, et täna on mingi päev, aga see on nii pikk nimetus, et ta ei jõua lugeda. Ma siis lugesin tema eest. Aga kuna nad kiirustasid ära minema, siis selle päeva mõttest rääkida ei jõudnud. Meil on üks raamat, mille keegi kunagi kinkis, “Rääkige sellest oma lastele”. Seal on teksti ja piltidega lahti räägitud II maailmasõja õudused, mida inimesed pidid kogema. Ma ei ole seda raamatut veel Samuelile näidanud, olen mõelnud, et las läheb kooli ja saab suuremaks, küll siis.

Nägin ühel päevalt ETV-s klippi filmist, mis räägib Suurbritannia Schindlerist. Eile vaatasingi selle ära. Täna on pärastlõunasel ajal kordus ka. Emma jäi mu süles magama ja filmi vaadates tahtsin teda aina rohkem ja rohkem hoida. Lühidalt öeldes räägib film noormehest, kes päästis Tšehhoslovakkiast lapsi, et need sõjaõudustele jalgu ei jääks. Vanemad tegid enda poolt kõik, et saata oma lapsed turvalisemasse tulevikku. See tähendas sisuliselt seda, et nad pidid oma lastest loobuma, panema nad ühe kohvri ja rinnanumbriga rongi peale ja kõik. Oma lapsi ei näinud nad enam kunagi. Nüüd on see päästjamees juba 100-aastane ja saab kokku tänaseks juba pensionärideks saanud lastega, kes teda esimest korda näevad ja talle oma tänu avaldavad. Terve filmi aja ma lihtsalt nutsin. Ma ei kujuta ette seda õudu ja hingematvat valu, kui peab loobuma oma lapsest. Küll teadmisega, et temaga saab kõik korda ja küllap tal läheb hästi, aga sellegipoolest. Panna ta rongi peale ja saata oma elust ära. Üks ema pidi saatma kaks tütart. Üks oli nii väike, et mahtus läbi rongiakna. Ema haaraski ta veel viimast korda sülle, aga ei suutnud teda enam tagasi panna. Rong hakkas liikuma ja ema kõndis selle kõrval, tüdruk süles, teine tütar rongis talle otsa vaatamas. Kui rong hakkas järjest kiiremini liikuma, oli see ema täiesti meeleheitel, ühe käega hoidis tütart kõvasti kinni, teisega oleks nagu tahtnud rongile panna. Lõpuks andis ta siiski oma tütre läbi rongiakna ühele suuremale tüdrukule sülle. Film rääkis laste saatusest, aga missuguse põhjatu tühjusega pidid need vanemad sel päeval koju minema ja edasi elama. Kui algas sõda, ei jäänud ükski neist ellu. Paljudel oli lootus oma vanematega uuesti kohtuda, aga ei olnud enam kedagi, kellega kohtuda.

Filmis oli stseen, kus rongitäis lapsi on teel Tšehhoslovakkiast Inglismaale. Saksamaal otsitakse rong läbi. Küllap on sellest oma mälestustest rääkinud just seal rongis sõitnud lapsed. Need saksa sõdurid olid väga kurjad ja julmad. Ma usun, et küllap oli neilgi kodus lapsi ja rongis olid ju lapsed. Kuidas on võimalik, et inimene on võimeline nii muutuma – oma lastega kindlasti lahke ja hea, aga nende vastu seal rongis nagu kuri masin. Kõik elus taandub vist sellele, kummal sa ennast kasutada lased, kas heal või kurjal.

Perekond on ülim kingitus inimkonnale. Pärast sõda avati selliseid maju, kus inimestel oli võimalus üksteist üles leida. Seinad olid täis otimiskuulutusi. Oleks ju võinud olla nii, et sõja üleelanud rõõmustavad ja lepivad ratsionaalsuse pinnal kokku, et nüüd elame meie, viis suvalist inimest, koos, nagu perekond. Aga ei – igaüks otsis oma. Sir Nicholas Winton ütles seal filmis oma kadunud abikaasat leinates, et öeldakse küll, et kui oluline inimene su kõrvalt kaob, siis aeg parandab kõik, aga see ei ole tõsi. Enda elu nimetas ta pelgaks eksisteerimiseks. Ja nii on pidanud igasuguste sõdade sunnil mitte elama, vaid eksisteerima miljonid inimesed. Kõige jubedam on see, et kuigi me räägime 40ndate aastate õudustest minevikuvormis, ei ole elu hävitamine ju üldse minevik. Seda tehakse iga päev. Kuskil kaugel ja meile tundmatus paigas, aga seal on ka lõhkikistud perekonnad ja kannatavad lapsed.

Hästi hämmastav oli filmis see, et sir Winton ei rääkinud oma noorpõlvetegudest abikaasale sõnagi. Kõik see tuli avalikuks siis, kui ta oli juba vana mees, 50 aastat abielus olnud. Tema naine leidis pööningul askeldades ühe kasti ja seda avades nägi imelikke nimekirju, tuhandeid pilte lastest. Kui ta läks oma mehelt küsima, mida see kõik tähendama peaks, rääkis see talle kogu loo. Filmis kommenteeris ta seda nii, et on ju igasuguseid asju, mida mehed oma naistele ei räägi. Ka need lapsed, kes nüüdseks vanad olid, ei teadnud, et neid nii oli päästetud. Alles nüüd said nad kõik teada.

2009. aastal korraldati samasugune rongireis Prahast Londonisse ja Praha rongijaama püstitati mälestusmärk isast kahe lapse ja kohvriga. Aga neid kindertransporte skulptuure on ka teistes rongijaamades.

Oh, film oli inspireeriv ja mõtlemapanev. Ja innustas olema rohkem tänulik selle eest, mis mul on, laste eest ja turvalise elu eest.

Tulime just Samueliga uisutamast. Õigemini uisutas ainult Samuel, mina jalutasin Emmaga kõrval. (Jah, Emma magab sellise pakasega õues, koguni 3 tundi jutti. Lambavillane magamiskott on parim investeering üldse.)  Oma esimese korra kohta jääl oli ta väga tubli. Mõned korrad potsatas maha küll, aga kaeblema ei hakanud, kuna uisuväljakul oli teisigi, ja ajas end kiiresti üles, et edasi liuelda. Küsisin mööda jalutanud kolleegilt, kehalise kasvatuse õpetajalt, kuidas last uisutama õpetada. Tema vastus peitus küsimuses: “Kas sa kavatsed tal kogu aeg käest kinni hoida?” Sellest piisas. Lasin käest lahti ja parem sõit võiski alata. Alguses muudkui korrutasin Samuelile nagu mingi zen-õpetaja: “Leia endas tasakaal, hoia oma keha tasakaalus, põlved nõtku, õlad ettepoole, leia endas tasakaaaaaal!” Lõpuks jäin ma juba vait ka, kui Samuel end sujuvalt hokit mängivate noormeeste seltskonda sisse sulatas. Lihtsalt võttis väravast litri ja hakkas seda oma uisuga edasi lööma, poisid lõid siis talle vastu ja lõpetuseks leidsin oma poja väravavahi positsioonist. Ühesõnaga oli väga äge uisutamine. Teinekord peame kindlasti veel minema - nii arvas Samuel. Nüüd lippas sportlik väikemees ujuma. Lahke naabritädi viis ta koos oma tütrega ja tagasi toob siis meie issi. Kui Samuel naaseb, on ta ülinäljane. Ja -väsinud.

Üldse on meil ülisportlik nädal olnud. Hea ingel Mall on paaril korral Emma jalutamise enda peale võtnud, nii et ma olen saanud Samueli, Pille-Riini ja Andresega seltsis suusatada. Praegu on suusarajal äraütlemata ilus. Samuel ütleb selle vaatepildi kohta, et “on nagu Narnias”. Puud on lume all, õrn valgus kumab läbi kuuskede. Nagu postkaardi peal suusataks. Kui me teisipäeval suusatasime, tuli vastu Järvamaa kultuuripärl 2011 Leonhard Soom, kes on siin üks legendaarne spordimees, otsapidi ka minu kolleeg. Tema vaatas Samuelile otsa ja küsis: “Miks sa siin suusatad? Miks sa kodus arvuti taga ei istu? Imelik poiss, suusatab siin metsas külma ilmaga!” Samuel ei ehmunud tema aasivast jutust ära, vaid suskas korduvalt tema jutu vahele: “Tahan suusatada. Lihtsalt tahan suusatada.” Täna ta tuli ka meile vastu ja imestas, et vaata aga, Samuel jälle väljas sportimas. Ma olen mõelnud küll, et oleks vahva, kui ta siis ka veel treeneriametit peaks, kui Samuel tema õpilaste vanuseklassi hakkab jõudma.

Selline tervisesport on ikka väga hea viis õhtu sisustamiseks. Pärast on mõnus õhetavate põskedega kuuma teed või glögi juua. Paar õhtut tagasi, kui soovisime pärast sportlikku metsaskäiku ja teejoomist üksteisele head ööd ja ilusaid unenägusid, hüüdis Samuel mulle veel oma toast: “Vapraid ja ilusaid unenägusid!” Ausalt ka, ma ei vaata seda seriaali. Enam. Kunagi ammu vaatasin. Kui aus olla, siis minu inglise keele oskus on väga paljus saanud alguse just sealt. Kunagine kolleeg, inglise keele õpetaja teadis pajatada, et üks “Vaprate ja ilusate” eesmärke on immigrantidele inglise keelt õpetada. Sellepärast peab nende kõnepruuk olema kirjakeelne ja hääldus puhas ja ühte grammatilist vormi peab lugematult kordama, et see vaatajates kinnistuks. Minu peal kandis see kõik vilja, nii et palju õnne tootjatele. Või siis mulle… Aga mis unenägudesse puutub, siis neid ma sel öösel ei näinudki, ei vapraid ega ka ilusaid.

Selle pildi paneme täna blogisse selle tähistamiseks, et Samuel on ära õppinud, kuidas tikkudega ümber käia. Nüüd tahab ta ise küünlad põlema panna ja ise ahjus ja pliidi all tule süüdata. Mina panen kõik paika ja tema annab siis tulega soojale hoo sisse. Muidugi käib tikkude käsitsemise õppimisega käsikäes ka ohutusoskuste õppimine.

Seitse aastat turjal

Nii oli kirjutatud ühele Samueli sünnipäevakaardile. Ega see naljaasi pole jah. Samuel andis eile issile instruktsioonid, missugust laulu ta tahab hommikul kuulda. Pidime laulma nii, et alustame vaikselt ja hääl läheb lauldes järjest kõvemaks, see on vist crecsendo muusikakeeles, kui ma nüüd õigesti mäletan ja õigesti kirjutan. Kindlasti pidime laulma inglise keeles, sellest ma ei saanud hästi aru, miks. Ja kindlasti pidid olema punased roosid. Seda ta rääkis juba varem, et temale pole kunagi sünnipäevaks lilli kingitud, kuigi tema tahaks ka neid. Ja nii ta siis sooviski punaseid roose. Nendega oli aga selline lugu, et muidugi ei müü keegi Türil pühapäeval punaseid roose, nii et päris hommikul neid meil polnud, aga kui sünnipäevalaps lasteaiast koju saabus, olid ka roosid täitsa olemas.

Lasteaias tõsteti Samueli seitse korda õhku ja kõik rühmakaaslased joonistasid talle kaardi, need köideti kõik üheks palju-õnne-raamatuks. Väga armas mälestus jääb sellest. Nüüd õhtul enne magamaminekut arvas Samuel, et issi võiks ka teda seitse korda õhku visata. Nii võetigi asi ette ja issi selja äranihestamisega riskides sai laps seitsmekordse õhulennu.

Samuelile meeldib õhtuti teinekord sporti teha, sellist tubast. Et tema jookseb või hüppab või võimleb või midagi sellist ja Lauri peab aega võtma. Ükskord Lauri näitas enda süles istuvale Emmale sekunditevoolu ja ütles, et nii see sinu elu mööda lähebki. Ja nii ongi. Sekund sekundi järel, kuni neist saab aasta ja siis seitse aastat ja lapsed saavad suureks. Aga praegu on nad väiksed ja hea ongi.

Täna oli ilus päev! Kuigi see sekundhaaval näppude vahelt ära libises ja kunagi tagasi ei tule, oli temast ikkagi palju rõõmu.

Pidu, pidu, pidu...

Oh seda elu ja pillerkaart! Samueli sünnipäevani on jäänud veel pool päeva ja üks öö oodata, aga kaks suurt pidu on juba maha peetud. Reedel võõrustasime Samueli lasteaia- ja muidu sõpru. Rahvusringhäälingu muuseumis, mis asub meie õnneks Türil, näidati lastele veidi vanu huvitavaid aparaate ja siis sättisime end uudistestuudiosse, kus tegime ühe AK, päeva peateemaks Samueli sünnipäev. Mina sain olla päevatoimetaja – jippii. Ja kõiki diktoreid juhendada. Kui sellle uudistesaate plaadi kätte saame, saab olema üks põnev vaatamine. Päris tore vaatepilt võis olla see, kuidas ma 11 lapsega muuseumist kodu poole tulin. Õpetaja minus lõi muidugi välja (üks poiss ütleski mulle kogu õhtu järjekindlalt “õpetaja”, teised manitsesid küll, et see ei ole õpetaja, see on Samueli ema, aga ta eriti sellest ei hoolinud), kamandasin lapsed kahekaupa paari, käest kinni ja teekond võis alata. Samuel läks kõige ees ja mina kõige viimasena. Enne minekut pidasid külalised maha vaidluse teemal “Kes, mis järjekorras ja kui kaua saab Samueli ema käest kinni hoida”. Koju jõudsime kenasti ja alata võis söömise, kinkide vaatamise ja nendega mängimise osa. Kes iganes on korraldanud sünnipäevapidu 7-aastasele või sellisel peol käinud, võib ette kujutada, kuidas see kõik välja nägi. Olgu öeldud, et õhtu lõpetuseks olin ma omadega täiesti läbi ja üleni higine. Lauri oli muidugi nutikas – ta lasi kodust selleks ajaks jalga. Ta väidab, et see ei olnud nii planeeritud, aga erilist vahet ju pole – kõik, mida ajalugu mäletab, on see, et teda ei olnud. Õnneks tuli vanaema meile appi Emmat hoidma.

Samueli jaoks oli reedene pidu unistuste täitumine, kuna ta sai kauaigatsetud bakugani (pildil), pleiplei (mul ei olnud enne ja tegelikult ei ole ka praegu õrna aimugi, misasjad need on) ja puldiroboti. See puldirobot on päris lahe, kuna sellega saab teha sellist trikki, et salvestad oma juttu ja siis ta kordab sulle seda. Ja käib mööda tuba ringi. Eile, kui Emma oli kõhuli maas ja see imemees talle liiga lähedale tuli, tekitas küll pisut hirmu, aga muidu on see ka Emma jaoks huvitav, sest see hüüab aegajalt: “Emma-beebi, Emma-beebi!”

Samuel sai ühe raamatu origami õpetustega ja ilusate voltimiseks mõeldud paberitega. Tänaseks olen aru saanud, et mu aju ei ole mõeldud selle Hiinas alguse saanud kunstiliigi jaoks. No üheksanda punktini suudan kuidagi ära voltida, aga kuidas seda kolmnurka lamedaks teha, sellest ma aru ei saanudki. Soovitasin Samuelil raamatu eelkooli kaasa võtta, seal on tema lemmikõpetaja meisterdamise õpetaja, tema kindlasti oskab ka 10. punkti ja edasi teha, kuni lõpuks ruudukujulisest paberist peaks saama liblikas.

Kui kell hakkas seitsme lähedale jõudma, helises uksekell iga paari minuti tagant. Marten hakkas oma isa nähes nutma: tema ei taha ära minna, tema tahab veel siin olla ja Samueli toas kiikuda ja mängida ja miks issi üldse nii vara tuli. Kertu nägi küll, et tema isa tuli, aga jalutas sellise näoga, nagu poleks midagi olnudki, Samueli tuppa tagasi ja jätkas oma poolelijäänud tegevust. Kui ma siis ütlesin, et issi tuli, vastas ta, et ta teab küll, aga ta ei lähe. Ma arvasin, et issil on seal nii kurb üksi oodata ja siis ta ikka läks. Andres sooritas vist kõige aeglasema riietumise oma elus. Kui kõik teised nägid, et pääsu vist ei ole, läksid ka nemad riidesse panema. Laste reaktsioon oli nagu väike tunnustus, et neile pidu meeldis ja järelikult on kõik korda läinud.

Need, kes meil on käinud, võivad imestada, kuidas 11 last siia ära mahtusid. Söömine oli korraldatud pikniku stiilis. Elutoa põrandal oli suur piknikulina ja suvised salvrätid ja tassid ja kõrred. Meil on toas ka ilus kuusepuu ja miks peaks see tekitama ainult jõulutnde. Suvel metsas on ju ka kuused. Samueli toas leidsid ka kõik endale nurgakese, kus olla – kes raamaturiiuli juures, kes legokasti juures ja kes kiiges. Puldiroboti austajad sinna muidugi enam ei mahtunud, selle liigutamiseks oli vaja natuke rohkem ruumi. Paar tüdrukut olid otsekui liimitud Emma külge, kes istus vanaema süles teises toas. Kõik oli tore ja vahva, ja küll on tore, et see selleks aastaks jälle möödas on.

Eile käisid meil minu õed oma peredega ja vend. Kui kõigil on juba oma pere ja lapsed, on meid kokku päris palju. Kõige mõnusam oli eile see, et pärast lõunasööki läksime suusatama. Õigemini suusatasid ainult Samuel ja tema täditütar Rebecca, aga kaasaelamiseks jalutas neil kannul terve armee, kaks pisikest vankris magamas. Tädi Piret ja vanaema tõid nii vahva tordi, et pean sellest pildi ka siia lisama.

Muuseumist sai Samuel teada (ja õhtul rääkis mulle ka), et vanasti, kui telepilt oli must-valge, oli selline kile, mis tegi pildi värviliseks. Tuleb välja, et see kleebiti ekraanile. Sellist asja ma küll ei teadnud. Aga Samuel teadis midagi veel: “Hull lugu oli see, et ka talvel oli maa roheline.” Origami raamatust saime teada, et ori on jaapani keeles voltimine ja kami paber. Kasulik on ikka neid sünnipäevi pidada – saab targemaks ja puha.

Kui ilm on pime, siis..

…ära süüdista ilma, vaid süüta küünal. Lugesin Jaan Tammsalu “Vaimulike mõtiskluste” raamatut ja seal oli selline ütelus. Teine variant on muidugi see, et võtad eest tumedad prillid, mille oled ninale unustanud. Selle pildi issist tegi Samuel eelmise suve laulupeol. Fotograaf ise on ka näha, kui hoolikalt vaadata.

Meie ei ole siin ilma süüdistanud. Paneme rohkem vatukaid selga ja tegutseme ikka edasi. Ma mõtlen, õues. Ja suusarajad on kenasti valgustatud, nii et küünlaid pole ka vaja kaasa vedada. Eile tegi Samuel oma selle aasta esimese suusaringi. Poole tee peal hakkas rääkima, et on väsinud ja et see on selle talve esimene kord, nii et võib küll väsida ja kukkuda ka. Lõpuks tegi ikka üle 3 km ringi kenasti ära. Enne seda väsimusejuttu oli mul tükk tegu, et vankriga tal järel püsida. Mitte et vankriga oleks midagi viltu, vaid ta tuhises nii kiiresti edasi.

Ühel õhtul, kui sealsamas suusaradade juures mäe peal kelgutamas käisime, ronis mäest üles üks Samuelist veidi vanem poiss, kes oli suusatama tulnud. Kui ma tema rühkimist nägin, mõtlesin, kuidas ta küll mäest veel alla kavatseb saada. Aga ei midagi, võttis kükkasendi sisse ja… sõitis põõsastesse. Tükk aega sahmis oma suuskadega seal poolel teel mäest alla. Samuel läks kohe tema juurde ja küsis, kas poiss jäi kinni, kas ta vajab mingit abi. Poiss vist keeldus abist ja sai kenasti jalad jälle õiget pidi sätitud, nii et tee mäest alla võis jätkuda. Alla jõudes prantsatas ta, vaeseke, veel ühe korra maha. Aga ajas ennast püsti ja jätkas teekonda. Ega muud vist üle jäänudki. Elu on ka selline…

Samuel prantsatas ka eile päris mitmeid kordi. Suusarada ei olnud väga hea, klassikajälg on vähese lume pärast väga pude ja nii ei ole kuskile nagu toetada. Spordikommentaatorid ütlevad hea jälje kohta, et see on nagu raudtee. Meil on pregu metsa all raudtee vastand. No muidugi pidi ta ikkagi kõik künkad – neid on rajal neli – läbi proovima. Ja igal neist kukkuma. Kui ma julgesin veidi naerda, siis ta noomis mind, et pole viisakas ja sõbralik teise kukkumise üle naerda. Eelmisel talvel suuskasime terve raja nii läbi, et ta ei kukkunud kordagi.

Lisaks talvemõnude nautimisele elame sünnipäeva ootuse rütmis. Muidugi loeme iga päev, mitu päeva NÜÜD on jäänud ja keda ikka lasteaiasõpradest kutsuda, sest kõik meile ometi ära ei mahu.

Lill emmele... Okastega!

Eks see lapse kasvatamine ole üks käänuline tee. Mõnikord ajab pahaseks, teinekord naerma ja kolmat kord pahaseks ja naerma korraga. Paar päeva tagasi saingi vihastada ja pärast nõutult naerda ka.

Läksin Samuelile lasteaeda järele. No pidin ma seda tegema, siis oleks kõik olemata jäänud. Aga jah, teatud valikud on vaid näilised. Tulime siis üheskoos lasteaia väravast välja ja ütlesin Samuelile, et lähme nüüd turule linnutoitu ostma. See väike põrnikas oli täiesti veendunud, et me peaksime minema pikemat teed, mina tahtsin minna otse. Ma tulin Emmaga just Paidest ujumast, otsustasin poole tee peal bussist maha tulla ja jalgsi Türile kõmpida, nii et olin juba üsna väsinud. Ja ütlesin, et me lähme otsemat teed pidi ja jutul lõpp. Ja hakkasin muudkui astuma. Samuel seisis oma jonnis nagu post ühe koha peal – tema ei tule. No ärgu siis tulgu, mõtlesin, ja läksin edasi, arvates, et küll ta ennast liigutama hakkab, kui ma piisavalt kaugele olen jõudnud. Aga kui ma selja taha vaatasin, ei olnud seda seisvat posti seal enam. Otsustasin siiski edasi minna, teades, et saame siis keskpõrandal kokku. Jõudsingi Viljandi tänavale välja ja nägin teisel pool teed rõõmsat Samueli mulle lehvitamas. Tundsin kergendust, et me ikka kokku saime, aga ma ei lehvitanud talle, nii pahane olin. Tema hõikab rõõmsalt üle tänava, et “emme, emmeeee, Averonika Beekmann”. No sellises olukorras juba kerkisid mu suunurgad ülespoole. Turul saime siis uuesti kokku, kuna ta kõndis teisel pool teed ja pidi veel üle tee tulema.

Aiapoes käidud, ütlesin, et nüüd ei saa nädal aega arvutisse oma asju vaatama. Samuel oli täitsa ehmunud: mis mõttes karistus ja veel nii range! Ausalt, ma mõtlesin alguses kuuajasest keelust. Me oleme küll ennegi teinud nii, et tema läheb üht teed ja mina teist teed ja mõne aja pärast saame kokku. Ta nii hirmsasti tahab harjutada iseseisvalt käimist ja usub, et ta on selleks üdini valmis. Aga seekord olin ma väga konkreetne, et me lähme koos ja kõik. Ta täiesti ignoreeris mind. Veidi vaikides vankri kõrval käinud, hakkas Samuel arvama, et see karistus on liiga range ja nädalapikkust perioodi peaks lühendama. Minu küsimuse peale, miks küll, tuli mitu argumenti. Tuleb välja, et ma peaksin olema õnnelik, et ta ise nii ilusti hakkama sai, pidi kaks korda autoteed ületama. Jäi mõlemal korral seisma ja veendus, et autod seisavad, ja tuli rahulikult kõndides üle tee, mitte ei jooksnud. Ja üldse kõndis nii kenasti tänaval ja sai nii palju uusi kogemusi liikluse kohta ja õppis nii palju uut. Et kuidas üksi üle tee tulla ja siis turule jõuda. Terve tee seletas, et ma peaks selles olukorras olema üliõnnelik. Tahes-tahtmata ajas see naerma. No pahaseks ei teinudki mind see, et ma oleks arvanud, et ta, pea laiali otsas, sõiduteele tormab, vaid minu keelu totaalne eiramine. Liikluses on ta nii asjalik küll, et saab kenasti hakkama. Kuna ta nii põhjalikult oma seisukohta kaitses, lühendasingi seda keeluaega.

Samueli lasteaias olles koristasin täna tema tuba. Kui see on üle mõistuse segamini on läinud, pean ma ikka ise sekkuma. Korjasin kokku ka Sõnajalgade plaadid ja viisin tema toast ära. Et las kuulab oma lasteplaate edasi. Tuli siis minu musirullike lasteaiast koju, sahmis midagi oma plaadikarbis ja tuli nõudma: “Kus on Sõnajalgade plaadid?” Pidin talle ühe ikka tagasi andma. Nüüd ta istub oma kiiges, laulab rõõmsal meelel kaasa ja on eluga rahul.

PS. Avastasin seda pilti vaadates, et peale on jäänud ka plaadikarp, milles on ülinaljakas film. “Saatuse iroonia ehk Hüva leili”. Vaatasin seda eelmise aasta lõpus esimest korda elus. Olin enne küll kuulnud, aga mitte näinud. Tõeliselt hea huumor. Samuelile jäi sealt meelde üks hea nimi: Ipolit.

Mani, mani, mani, maanii...

Oli kunagi üks saade Donald Trumpiga peaosas, selle sissejuhatavas muusikas laulavad mehed, et “money, money, money, money… money”. Mul on see laul siiamaani meeles ja mõnikord kummitab. Eriti siis, kui Samuel hakkab rahast rääkima: kui palju juba koos on ja kui palju veel vaja on ja et üldse võiksime talle Lauriga iga päev raha anda. Praegu on kokku lepitud, et anname kumbki iga kuu 50 senti. Õnneks ei esine sellised rahajutud meil üleliia sagedasti. Aga kui ma andsin Samuelile eile fotoka ja ütlesin, et ära tee lihtsalt mingist asjast pilti, proovi loominguliselt läheneda, tee kunsti, siis tuli ta tagasi pildiga üheeurosest. Nii palju siis sellest… Ahjaa, veel rahast rääkides – olen tähele pannud, et kui vanasti olid töövihikutes liitmise-lahutamise koha peal pildid linnukestest ja õuntest või kommidest, siis tänapäeval aetakse asju rahaga. Milleks siis veel matemaatikat õppida kui raha lugemiseks. Nii et see siin ei ole pilt üheeurosest, vaid terve filosoofia.

Samuel käis esmaspäeval esimest korda pärast pikka vaheaega jälle muusikakoolis. Kui ma talle järele läksin ja ta ühest pikast koridorist välja hüppas, teatas ülierutatud häälel, et tema hakkab õppima klarnetit. Nad olid käinud mööda maja  erinevaid pille vaatamas ja proovimas. Uurides, miks valik langes just klarnetile, sain teada, et see on niiiii ilus, et seda saab panna kohvrisse, see käib kaheks tükiks lahti ja see teeb nii ilusat heledat häält ja üldse on klarnet kõige ilusam pill. Kodus pidime muidugi veel internetist selle ilusa pilli pilte ja muusikat otsima. Nüüd mul küpseski mõte, et äkki kingiks talle klarnetimuusikaga plaadi sünnipäevaks. Kas keegi oskab soovitada? Mingit muusikut, kelle nime järgi otsida näiteks.

Selle klarnetijutu peale hakkasin mina küsima, kas saksofone ka näidati. Mulle meeldib saksofonimuusika. Ja pill on ka välimuselt ilus – sain aru, et see on Samueli jaoks kriteerium. Jalutasime kodu poole, mina rääkimas saksofonist ja Samuel klarnetist. Lõpuks ütles Samuel mulle, et mine ise saksofoni õppima, kui see sulle meeldib. Suured saavat ka seal koolis õppida. Otsustasin siis oma jutu jätta ja hääletasin klarneti poolt. Eks näis, kas see klarnetivaimustus püsib selle ajani, kui vaja pilli valima hakata. Ja eks näis, kas ta kevadel katsedki sooritab.

Meil on lisaks muusikakoolielamustele veel teisigi muusikanautlemisi. Saime endale Sõnajalgade uue plaadi, tegelikult saime terve hunniku, sest tuleb välja, et ei Türi ega Paide inimesed, kellele neid edasi andma pidime, polnudki niiväga huvitatud. Mina kuulutasin selle muusika (leebelt öeldes) mitte nii ilusaks, Samuel arvas, et see on rokk ja et temale see meeldib. Olles seda rokijuttu juba mõnda aega kuulnud, otsustasin oma lapse silmad avada. Otsisin talle youtube´ist leebemat rokkmuusikat ja lasin kuulata. Üritasin selgitada, et rokkmuusikas kasutatakse ikka pärispille, mitte ei piinata ainult süntesaatorit ja et rokk on… rokk noh. Ja et see plaat, mis (ka praegu, muide ja juba mitmendat tiiru) tema makis mängib, et ole mitte rokk. Nii et juba mitmendat päeva tuleb ta aegajalt oma toast küsimusega, mida üks või teine tsitaat tähendab. Et mis mõttes naeratus on pärl või et armastust ei saa iial-iial jagada või puruneb ta? Ja mõnda laulu laulab ta juba reipalt kaasa. Lisaks kõigele kirjutas ta paberile kaks sõna “tisko tuba” ja sättis selle siis enda toa uksele. Vähemalt sai ta aru, et see pole rokk, eks ole.

Nüüd vaikis muusika ja lõpeb ka see postitus. Aga ei, muusika hakkas taas kõlama. Olgu siis nii, kuid postitus lõpeb ikkagi.

Rutiin

Alates tänasest oleme tagasi oma tavapärases rütmis. Samuel läks üle mitme nädala taas lasteaeda – oi kuidas ta seda minekut juba ootas. Kõigepealt ei tulnud minul hommikul silmad lahti ja Samuel kaebas sama häda. Emma annab oma ärkvelolekust teada käte-jalgade vehkimisega, aga silmad ei tule esimese hooga lahti ka temal. Kui ma teda uue hommiku puhul tervitan ja küsin, kuidas ta magas, siis hakkavad silmad vaikselt lahti tulema. Ise naerab, kui ma uurin, kas silmad ei taha hästi lahti tulla. Kui ma sama küsimust Samuelile esitan, saan pahandada: mine minu toast ära, pane lamp kustu ja las ma magan veel kümme sekundit. Ma olen juba õppinud ja tean, et kui ma jätan ta sinna 10 sekundiks, võib see aeg venida rohkem kui kümneks minutiks. Aga kui ta on üleval, siis on juba lasteaiaelevus võimust võtnud. Miks see ärkamine nii raske peab olema?

Täna avastasin ennast mõttelt, et ma ei saa vist enam kunagi hommikul lõpmatuseni magada. Praegu käib Samuel lasteaias ja hommikune äratus on kell 8, nii et enam-vähem üheksaks kohale jõuaksime. Septembris läheb ta kooli, siis peab igal hommikul asjad nii sättima, et Samuel juba kell 8 koolipingis istuks. (Miks peab see kool nii vara hakkama???) Ja siis niimoodi aastaid. Kui Samuel on juba piisavalt suur, et ise hommikul hakkama saada, hakkab Emma kooli minema. Ja noh, kuskil seal pean hakkama mina uuesti tööl käima, nii et – hüvasti, pikaks magatud hommikud. Kuni pensionieani. Mis kõige jubedam – targad analüütikud teavad öelda, et minuealised peavad töötama sisuliselt oma viimaste päevadeni… Ühesõnaga, te olete aru saanud, et mulle meeldiks kaua magada.

Aga rutiin on tegelikult hea. Mulle ta meeldib. Aegajalt võiks miski seda murda, aga siis on üsna mõnus oma rütmi juurde naasta.

Lõpetuseks üks eilne soovitus Samuelilt. Kui sa määrid saia või leiva peale sulatatud juustu või võid või moosi või ükskõik mida, siis keera see viilakas tagurpidi, nii saad keelega maitset rohkem tunda, sest kurguga ei tunne ju maitset. Asi sai alguse sellest, et Samuel sõi saia ja Lauri küsis, miks ta paljast saia sööb, määrigu midagi peale. Siis Samuel näitas, et ta juba määris ja nii on parem süüa.

Ja muidugi ei saa ütlemata jätta, et – hõissa, lumi!!! Eile käisime kelgutamas ja üks noormees tekitas endale sõpru, kellega koos lustida, nii et äratulek ei olnud üldse vahva.

Tänane pilt on tehtud siis, kui Samuel oli 3-aastane. See on meil lõksuga külmkapi küljes ja Samuel tegi sellest paar nädalat tagasi pilti – pilt pildist.

Ikka õnne

Me oleme siin aastavahetuse meeleolus vaaginud eelmist aastat ja mõelnud, mida uuelt aastalt oodata. Samuel ei pidanud kaua mõtlema, mis oli tema möödunud aasta kõige halvem kogemus: see, kui koer hammustas teda. Kõige õnnelikum hetk oli sünnipäev. Mis jääb siis umbes aastatagusesse aega. Vahepeal oli kevad ja suvi ja sügis ja siis uued jõulud ja tema õnnelikem hetk jääb ikka jaanuari. No pidi see alles sünnipäeev olema! Praegu meil käibki ajaarvestus jälle 23. jaanuari ümber.

Üks eelmise aasta tähtsündmusi oli muidugi ka suureks vennaks saamine. Aga seda pidi veidi meelde tuletama. Uue aasta ootuste suhtes arvas Samuel, et ootame ikka õnne. Mitte nii nagu üks vanamees “Väikeses Illimaris” ütles: “Täna joome ja sööme, homme aga sureme.” Vaene väike Illimar tahtis sellist ettekuulutust kuuldes plehku panna. Eelmise aasta sügise “Väikese Illimari” arvamusavaldustest innustatuna muretsesin meile raamatukoist selle raamatu ja Samuelile täitsa meeldib kuulata. Kõik pikad kirjeldused kuulab huviga ära ja küsib võõraste sõnade tähendust. Täna sai teada, mis on kukkur.

Üks sõber oli oma Facebooki lehele postitanud Õpetajate Lehe artikli. Lugesin läbi ja soovitan teilegi. Paneb mõtlema, kus mina sellel internetiseerumise teel olen. Kirjanduse õpetajana olen olnud olukordades ja käinud koolitustel, kus ikka räägitakse, et tehke netipõhiseid õppematerjale ja kasutage rohkem internetti ja nii edasi, aga mul on alati olnud mingi kõhutunne, et tahaks jääda vanamoodsaks, et las kirjanduse tund jääb paberi ja raamatu juurde. Ma ei ole osanud oma kõhutunnet nii sõnastada ja põhjendada nagu Mati Hint või Nicholas Carr, nii et küll on hea, kui keegi teine oskab.

Tänase päeva suursündmus on seotud lumesajuga. Samuel otsis juba eile, kui maa vaevu lumega kaetud oli, oma suusad välja ja proovis ära. Täna tegi aias kohe mitu tiiru. Pärast seda kuhjas tükk aega lund ühte hunnikusse, et saaks endale kelgumäe ehitada. Eelmiste aastate lumeuputusega on meil oma ukse all päris suured kelgumäed olnud. Praegune ei anna veel mõõtu välja ja lubasin homme temaga metsaveerele kelgutama minna. Eileõhtune jalutuskäik viis meid mänguväljakule ja järve äärde. Maad kattis õhuke lumevaip ja taevas säras poolkuu. Me Samueliga kiikusime rahvakiigel (nii nimetab ta külakiike) ja leppisime kokku, et kui suvel hästi palava ilmaga järve äärde ujuma lähme, siis püüame meenutada ka seda aasta esimest õhtut. Jalutuskäigul tegi Samuel pilti Türi kirikust.